Niitmishooaeg – eramajade rajooni hulluks ajav paratamatus?

19.05.2020
Niitmishooaeg – eramajade rajooni hulluks ajav paratamatus?

Henry Jakobson

Tund aega niidukiga võrdub 1000 kilomeetrit autoga 

“Miks sa endale robotit ei osta?” küsis mult korduvalt naaber, kes vaatas rahulolevalt kõrvalt, kuidas see lapik tegelane ta aias edasi tagasi toimetas. Ma valetaksin, kui ütleksin, et see pole kordagi mu mõtteist läbi käinud, sest mul on ju üleaedsed ja kui mina häirin oma müraga pooltki neid nii palju, kui nemad mind, siis on asi tõsine. Ma tunnen, kuidas mu pulss tõuseb ja vererõhk lakke läheb, kui järjekordne naaber otsustab, et kell üheksa laupäeva hommikul on piisavalt viisakas aeg, et enda maailma kõige valjem niiduk käima tõmmata ja naabruskond väljaheitegaasidega ära täita. 

Kuid esiteks ei ole mu aed nii suur, et roboti ost kunagi mõistlikuks osutuks. Ma tean, et mugavus ja inimesed on nõus mugavuse eest maksma. Kuid lisaks on mul kolm last, kes on vabad hinged ja ei tunnista, et asjad käivad omale kohale tagasi, ehk üle terve muru võib siit sealt leida asju, mis peaks kuuluma liivakasti piiresse. Lisaks on muruniitmine minu üks väheseid võimalusi panna kõrvaklapid pähe, lülitada sisse muusika ja eemalduda igapäeva elust ja nautida kerget füüsilist pingutust. 

Seega roboti idee kukkus kõrvale enne kui ma seda tõsisemalt kaaluda jõudsin. Kuuri avades vaatas mulle otsa talv otsa musta värvi elajas, kellel eelmisest hooajast külge jäänud heinatutid kõhu alt välja turritasid ja mille pealne oli väriseva käega valatud õlist ikka veel natukene määrdunud. Ajasin välja, pumpasin kütte üles ja kiire liigutusega tõmbasin nöörist …. ja ei midagi. teist korda veel.. ja ei midagi. Igakevadised esimese niitmise rõõmud. Paar korda veel ülespumbatud ja suure raginaga tõmbas masin enda tuurid üles samal ajal musta suitsu välja köhides. Mõni hetk hiljem oli turtsumine lõppenud ja kõrvulukustav podin andis märku, etadtööks valmis. Läbi müra oli valjemad vaid naabermajade aknad, mis üksteise järel kinni tõmmati. 

Ma olin valmis muudatusteks. Mitte ainult müra tõttu, vaid vähesed on seda endale teadvustanud, kuid niidukite mootorid töötavad üliebaefektiivselt ja nende saaste atmosfäärile on tunni ajaga võrreldav diiselautoga, mis läbib 1000 kilomeetrit! Me räägime siin korralikust saastest, mida küll silmaga ei näe, aga väikeste laste isana, ei saa ma elada suhtumisega, et peale mind tulgu või veeuputus. 

Seega mulle sobiv alternatiiv oli miski, mis töötab elektriga. Mu naabrimehel ongi elektritoitel niiduk. See on vaikne, teeb oma tööd hästi. Kuid sel on üks suur ja kaalukas miinus - see pidev juhtme ja pikendusega mässamine on miski, mida ma südamest vältida tahaksin. Minu uus niiduk pidi olema akutoitel. Tänaseks peaks ju ometi olema välja tuldud toodetega, mis töötaks akul, millel oleks jõudu ja vastupidavust. Eks?! 

Küsi ja sulle antakse ning tänaseks olen ma aasta otsa kasutanud EGO elektriniidukit. Minu suurim kahtlus oli nende võimsus ja vastupidavus. Ma olen selle aasta jooksul kasutanud niiduki kohta väljendit, et aiamasinate Tesla. Elektritoitel, võimas ja saan ise valida, kui suure aku sinna sisse ostan. Selle aku laeb end täis paarikümne minutiga ja ma saan sellega niita ka pühapäeviti, mis meie alevikus on kokkulepitud kui niidukitevaba päev, sest selle tehtav müra ei ole võrreldavgi bensiinimootorist tuleva lärmiga. Mul oli tõsine plaan ka vanaisale see soetada, sest see käib tööle nupuvajutusega, kuna tema väsinud keha enam nöörist käivitada ei suuda, kuid aastaga on asjalood muutunud ning niitmas peame tal nüüd ise abis käima. 

Süües aga kasvab isu ning kui mu vana niiduk mulle ei meeldinud, siis trimmeriga oli vimm vaat, et isiklik. Selle käivitamine, selle olematu kasutusmugavus ja kui jõhv otsa sai, olin ma valmis karjuma, sest minust ei pea tegema meelega Teleturu stiilis käpardlikku videot, vaid see võttiski mul alati ilmatuma aja. Kuid ma ei saanud ju seda nurka visata ja uut asemele tuua, sest see oli mu äia soolaleivakingitus meile ja ka tootja nimi oli kõige kõlavam, mida soovida osanuks. Kuid mul oli võimalus proovida EGO trimmerit ja…. samal päeval läks vahetusse ka trimmer ning ka see sai endale elektrilise asenduse, millele sobib täpselt sama aku, mis niidukile. Minu mure selle võimsuse pärast oli asjatu, sest see teeb töö ära efektiivsemaltki kui vana bensiinikas. Pluss on jõhvi pealepanek nüüd puhasrõõm, sest niitjal tuleb sisestada vaid ots ja trimmer kerib ülejäänud jõhvi iseseisvalt peale. Juba sellest oleks mulle piisanud, et see samm astuda. 

Ka on on mu tööriistadena samast sarjast aia korrashoiul abistamas hekipügaja ning lehepuhur, millest viimane saab meie peres kõige enam vatti. Ma ei teagi, kuidas me varem selleta elasime, sest tänaseks on see muutnud meie peres asendamatuks. Majaesine on tolmust puhas, sügisene lehekoristus on rõõm, sest kui on üks asi, mida ma kodutöödest vihkan, siis see on riisumine. Ma pigem triigiks. Pluss saab see igapäevaselt tööd meelelahutuslikel põhjustel, sest kolme lapse isana saab sellele palju rakendusi leida. Hekipügaja teeb ka oma tööd nii vaikselt ja lõikab nagu noaga läbi sulavõi. 

Mis ma tahan kinnitada oma aastase kogemusega, on see, et kui on soov teha loodussäästev otsus ja vaadata elektriliste aiatööriistade poole, siis EGO sarjas pole ma pidanud kordagi pettuma, sest need on võimsad ja teevad oma tööd vaikselt, efektiivselt ning käivituvad nupuvajutusega. Tean, et turul on selliseid tooteid, mis akutööriistadele halba nime annavad, kuid nad odavad põhjusega. EGO ei ole odav, sest kui oleks, ei oleks ta ei võimas, ega vastupidav.